Parem on armastada ja kaotada kui vihata ja võita.

ahoi ! olen täna kodus. jah, täna on laupäev ja ma olen kodus. ma avastasin, et kellelgi pole mingeid plaane tänaseks ning tulin koju, et olla tubli ja asjalik ning pühendada oma kallist aega koolile. jah, ma hakkan lugema kaht raamatut ning õppima sajaks erinevaks tööks. see ajab mind hulluks ja närvi, aga ma saan hakkama. vähemalt ma üritan.

mu tuju on juba selle kahe tunni jooksul, mis olen kodus olnud, totaalselt pe**e keeratud, aga mis sellest on ? mitte kellelgi pole sellest midagi.

ma olen vihane ja kuri ja tujutu. ma tahaks kedagi sõimata. mul on väga palju öelda selle kohta, et mu emme arvab minust liiga sitasti. kui olen hetkel 16 siis ma võin ju vabalt olla emme arust 18 aastane laps, kes elab oma elu ja on niisama äge. jaa, ma olen kaheksateist. ole õnnelik, said lahti oma viimasest alaealisest lapsest.

ma tahaks praegu meeletult kuhugi ära kolida. kaugele. ära siit maalt. kuhugi, kus mul oleks hea olla. kuhugi, kus keegi ka armastaks mind ja võtaks mind sellisena nagu ma olen, mitte ei hakkaks mind võtma teisiti. ma vihkan seda, kui mu emme arvab minust liiga palju.

tema heaolu on talle kõige olulisem. see, kuidas minul läheb või kuidas mul näiteks koolis läheb, jätab ta täiesti külmaks. ta isegi ei küsi, kuidas mul läinud on. aga näedsa, õed/venna ja issi muretsevad.

ma ei taha enam nii, et mind võetakse 18-aastasena. ma ei ole seda !! sinna on vähemalt poolteist aastat aega, seega kannatust. kui 18 saan, siis võtan oma seitse asja ja kolin minema siit. ma ei suuda enam.

ma olen kade nende peale, kes omavad maailma kõige toredamat ja sõbralikumat emmet. kus küll minul selline on ? ma tahaks ka, et ma saaks emmega rääkida kõigest ja kurta talle oma muresid. aga ma ei ole seda kunagi teinud ja ei kavatse ka teha. teda see niikuinii ei huvita. talle on olulisemad teised inimesed. ma tunnen, et olen “hüljatud”. mind koheldakse teistmoodi kui näiteks mikut. talle antakse kõike seda, mida ta tahab, mulle heidetakse lihtsalt issit ette. no mismõttes ??

millega ma olen selle ära teeninud, et mind võetakse nii suurena, et ma peaksin juba oma elu elama ? hfäfadfdsfd. see ajab mind nii närvi. ma saan aru, kui ma käiks tööl ja elaks oma elu, siis mul olekski suht suva, kas keegi annab mulle ntks taskuraha v mitte. aga olgem normaalsed, ma pole 18 ja ei ela oma elu. djfdfd. ma vihkan seda.

ma tahaks, et mu lähedased inimesed mind armastaksid ja näitaksid seda välja. võibolla nad armastavad, aga ei julge seda tunnistada ? ma igatsen suve. ma tahan siit kodust ära saada. minna tööle ja elada OMA ELU ! jaah, ma võin tervelt kolm kuud elada oma elu. kedagi ei pea see huvitama, mida ma teen või kus ma olen. see oleks superluks.

ma ei tahagi siin enamolla. ma ootan juba päris pingsalt seda aega, mil saan olla suur ja elada kuskil omaette. ma tõsiselt ootan seda. lausa igatsusega. ma olen sellest tuhandeid kordi unistanud. unistan veelgi. mul on midagi, mille poole pürgida. ma pingutan selle nimel, sest ma tahan, et see aeg oleks võrratult tore ja meeledejääv.

ma võin tunduda teiste inimeste vihkajana, kuid ma ei ole seda. ma hoolin kõigist inimestest, aga kui minuga nii käitutakse, siis nad ei ole seda väärt, et ma nende vastu oma hoolimist välja näitaksin. mingu õige sinna, kuhu nad heaks arvavad.

mina hoolin kõigist. ausalt. ka oma kõige uuematest sõpradest. aga kui ikka mulle midagi halvasti tehakse, siis ma ei saa enam neist hoolida. nad teevad mulle haiget.

mulle ei meeldi, kui mulle korduvalt haiget tehakse. see muudab mu enesetune alla arvestust ja paneb peas jooksma mõtteid, mida ma tegelikult mõelda ei tahaks.

ebavõrdsus oleks selleks kogu teema märksõnaks, millest ma siin juba päris pikalt platrand olen. ma tunnen, et minu üle peetakse kohut. mind on jäetud tahaplaanile. totaalselt tahaplaanile. ma olen “vajunud unustusse”. kadunud nende mõtetest kaugemale kui iial varem. ma tahaks, et mu tegemiste vastu tuntakse vahel huvi, aga näib, et mu emme seda ei tee. pigem on sõbrad need, kes mu tegemiste vastu huvi tunnevad ja uurivad, kuidas mul läheb. neile ma võin rääkida, et mul läheb koolis halvasti aga muidu on kõik hästi. aga jah, emmele mitte.

tema hakkaks süüdistama mu issit ja keda kõike veel. olen ma süüdi, et mul emme ei salli enam issit ? mina ei ole selles süüdi. mina olen lihtsalt kannataja rollis. olen pere pesamuna ja olen enamike sündmuste käigust ilma jäänud. kas või see, et emme ja issi ei ole enam abielus, vaid lahutatud. jah, ma ei tea tegelikult sellest siiani. ma põhimõtteliselt  “uurisin” selle välja. kas mul pole mitte tore elu ?

mu elu on väga keeruline. paljud ei mõista vist seda, miks ma ainult virisen ja vingun. aga kes tahab küsida, siis ta ka küsib seda, miks ma vingun. kes mind lähemalt on tundma õppinud, siis teab, kuidas ma mõtlen ning mida ma teatud inimestest arvan. see on meeletult halb, et ma midagi ei tea ning mind paljudest sündmustest eemal hoitakse.

ma tunnen, et mind oleks nagu kellegi elust välja tõrjutud. või vähemalt üritatakse seda teha. ma ei mõista seda. ma olen ehk muutunud. ma olengi. aga andke andeks tõesti. ajaga muutub kõik – ka meie. olen ma siis tõesti nii halb laps olnud, et mind oma elust välja tõrjuda ? vaevalt.

ma olen väga tubli laps olnud. olen ehk olnud juba päris pikka aega iseseisev, aga mitte nii iseseisev, et elada täielikult oma elu. mul on vaja, et mu vanemad, eriti emme, mind toetaksid. emme toetust on vaja rohkem, sest ma elan temaga koos. aga issi toetus on selleks, et ma suudaksin oma unistused ellu viia. mulle meeldib mu issi suhtumine selles suhtes, et ta on optimist. ma olen selle temalt pärinud, et ma näen alati asjade häid külgi. halbadest külgedest mul pole aimugi.

ma tahaks muuta seda aega, mil emme ja issi elasid koos. miks kõik üldse nii läks ? inimesed on imelikud olevused. olen sellest ammu aru saanud, aga küsimusi on ikka tuhandeid.

ma lihtsalt ei mõista, miks mind on niimoodi “ülehinnatud” ? asi pole seda väärt. see teeb asja hullemaks, sest mu enesetunne sellepärast ei ole mitte parem, vaid halvem. ma tunnen end halvasti, sest ma pole inimene, kes peaks ise hakkama saama. ma vajan toetust ja kiitust. siis on mul jõudu ja tahet, et edasi pürgida oma ihaldatud unistuste poole.

liisu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: