Kõige ohtlikum, mida võib selles maailmas teha, on püüda hüpata kahe hüppega üle kuristiku.

elus on päris palju ristteid, kus tuleb valida õige teeots(mis ei pruugi olla tegelikult üldse õige) ja sealt jätkata senikaua kuni tuleb uus ristmik jne. nõiaring. kord valisin ma tee, mis viis mis selleni, mis kõik toimus teisipäeval. ma valisin teeotsa, mille lõpus lootsin näha head ja õnnelikku uut algust, aga sain hoopis ilusa lõpu. irooniline. samas. mulle on TUHAT korda öeldud, et: “liis, ära tee. rahune maha” vms. kas ma olen neid inimesi kuulda võtnud ? ei.

ma ei õpi enda vigadest. see on juba niiiii vana värk, mis kõigile teada. aga ilmselgelt pean ma elus proovima läbi kõik asjad, mis on seotud keeruliste inimsuhete ja üldse kõigega. nagu ma oleksin mingi katsejänes, kes liigub kuskil konveierlindi peal edasi ja katsetab kõike. või no vabandust väljenduse eest, aga minu peal katsetatakse. see pole füüsiline katsetamine, vaid pigem vaimne. kõik need tunded ja emotsioonid, mis mind tihti valdavd. kõik katsetatakse läbi ja nagu tahetakse teada, mis mind kõige rohkem endast välja viib. mis mind õnnelikuks teeb või mis mind nutma ajab. juhtub ikka.

nutma peab.

aga jah. südamepõhjas on ikka vahest päris valus. ma polegi enne sellest aru saanud, et ka südamepõhjas võib väga valus olla. sellised hetkeajevil mõeldud mõtted panevad mind tegutsema. käsevad mul teha rumalusi ja tegusid, mida ma ehk pärast kahetsen. aga kes ütles et ma neid KINDLASTI kahetsema peaksin ? mitte mina.

elus peavad olema eesmärgid. minu eesmärgiks POLE tegelikult kõike elus katsetada ja proovida. see on uus ja huvitav, aga kaua ma suudan ikka oma emotsioonide ja tunnetega mängida ? mitte igavesti. ma pole loom. ma ei suuda.

kõik inimesed, kes minuga lähemalt on kokku puutunud, teavad, et ma olen väga emotsionaalne inimene. sellepärast olengi selle koha pealt vait.

ja kui on mul  olemas julgus mingiks teoks, siis ma ka teen seda. ma ei hakka tagasi astuma. ma teen selle ära. olenemata sellest, millised võivad tagajärjed olla. juhtub see, mis juhtuma peab. kas hea või halb. see selgub siis, kui kõik on tehtud.

hetkel olen iseendaga enam-vähem rahul. olen teinud asju, mis panevad mind mõtlema. ja olen teinud asju, mis suudavad hoopis teised inimesed minu eest närvi ajada. samaaegselt iseendale tundub see väga naljakas.

taaskord nali.

elu ongi üks suur nali. vahepeal  kurb nali, aga muidu täitsa nali.

paras silmailu

liisu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: