Elu mõõduks pole hingetõmbed, vaid hetked, mis meid hingetuks võtavad.

minu seekordne nädalavahetus möödus üpriski koduselt, seekord siis mu niiöelda teises kodus. tunnen ennast seal väga koduselt ja hubaselt. aga tegelikult lihtsalt olin nädalavahetusel väga tubli ja asjalik, sest tegin reedel oma “firmarooga”, mida varem olen teinud ühe korra ja seda kiitis väga hea söögitegija ehk mu vennanaine. enda arvates tuli see reedelgi päris hea. kuigi tuju, mis mul oli, polnud kiita, aga see selleks. sain sellest üle ja suutsin olla rõõmus. või vähemalt andsin endast parima !

laupäeval suutsin olla täpselt samamoodi tubli koduperenaine, kuigi mu pea lõhkus nagu meeletu(kusjuures see oli õnneks ainult hommikul natuke aega). võtsin rohu sisse ja tuhtuh, läinud ta oligi. toimetasin omaette ja mängisin ussimängu. olen enda üle väga uhke !

õhtul läksime kelgutama. uskuge või mitte, aga aastake tagasi ma ei julgenud uueveski mäe pealt alla lasta, sest ma kartsin. ausalt ! aga eile ma tegin selle ära. algul vaikselt aga kui liiga julgeks muutusin, läksin päris kõrgele ja oh imet, muidugi panin matsu ;D. tegelikult oli lugu selline, et alla sõites istusin kelgu peal põlvili ja pidin sõitma kahe künka vahelt läbi ja see õnnestus ideaalselt, aga siis tuli auk ja ma sõitsin sinna sisse ja panin matsu. mu põlv oli liikumiskõlbmatu järgmised paar minutit, kuid kui püsti sain, tundsin end kui väikse lapsena ning asusin taas kelgutama. muutudes aina julgemaks. kas see on hea või halb, ma ei tea, aga julge hundi rind on haavleid täis.

tagasi tulles juua kuuma kohvi ja vaadata õues olevat külma ilma, tekib nostalgia. mõnus tunne. ja kui parasjagu käiks veel “mälestused” laul ka, siis oleks reaalne nostalgia.

üleüldse tekitab see laul minus nostalgiat. meenutab sõpru ja sõbrannasid ja nendega koos läbielatud seiklusi. armas, kas pole ? ikka on.

ma olen muutunud reaalseks kodukanaks ja ma olen selle üle väga uhke. olen hakanud vaatama elu teise nurga alt ja selle üle on mul veelgi parem meel, sest mu maailmavaade on muutunud ehk “täiskasvanulikumaks”, sest ma olen ise hakkama saanud põhimõtteliselt kõigega ja olen saavutanud palju ilma kellegi kaasabita. ma vajan lihtsalt vahest toetust, et edasi minna ja julgustust, et sel teel püsida.

olen saanud oma elu järje peale tagasi. kui vaid koolis ka nii läheks nagu ma oma vaimusilmas juba unistan, oleks kõik lihtsalt kuus pluss. siis võiksin ausalt öelda, et mu elu on lill. praegu on mu elu alles väike seeme, mis on mulda pandud. küll temast ka varsti lill kasvab🙂.

ma loodan, et saan koolis kõik järje peale !!! esimene samm on selle jaoks tehtud, sest mul on ainult 1 kaks ja viimase geograafia töögi sain nelja (:

liisu

2 Vastust to “Elu mõõduks pole hingetõmbed, vaid hetked, mis meid hingetuks võtavad.”

  1. see väljend seeme mullas tekitab värinaid😀

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: