On miski, mis ei kasva puu otsas, millest me ei loe koolis ja mida ei saa raha eest osta. See on kunst näha elu läbi oma südame.

heihei. üle pika aja olen taas koju jõudnud ning blogimiseni jõudnud. kirjutada oleks palju ja nii erinavate nurkade alt, et seda on kohe raske kirjeldada. eks näis, kas miskit välja ka kukub või mitte, igaljuhul on kogu selle postituse ainsaks märksõnaks paha tuju. tegelikult ei saa seda isegi mitte pahaks tujuks nimetada, aga tegu on lihtsalt olekuga, kus ei oska midagi mõelda ega teha. kõik ainult selle pärast, et veetsin nädalavahetuse sibulatest kubisevas ahtmes, mis on põhimõtteliselt jõhvis. see on koht, mis kubiseb varastest ja inimestest, kes on äärmiselt palju ainult oma kasu peal väljas.

tundub, et seda olid ka sina, kui mind süüdlaseks tegid teiste silmis. arvad, et mu enesetunne muutus sellest paremaks ? hah, ei. sa lihtsalt purustasid kõik mu lootusekillud.

lihtsalt üks õpetlik lugu selle kohta, kuidas oma asjadest mitte ilma jääda.

hommikul kell 4 päikesetõusu nautimas

ma käin alati õnnetustega käsikäes. seekord hammustas mind putukas, mille pärast läks mu jalg väga paiste. elu on lill !

liisu

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: