On miski, mis ei kasva puu otsas, millest me ei loe koolis ja mida ei saa raha eest osta. See on kunst näha elu läbi oma südame.

heihei. üle pika aja olen taas koju jõudnud ning blogimiseni jõudnud. kirjutada oleks palju ja nii erinavate nurkade alt, et seda on kohe raske kirjeldada. eks näis, kas miskit välja ka kukub või mitte, igaljuhul on kogu selle postituse ainsaks märksõnaks paha tuju. tegelikult ei saa seda isegi mitte pahaks tujuks nimetada, aga tegu on lihtsalt olekuga, kus ei oska midagi mõelda ega teha. kõik ainult selle pärast, et veetsin nädalavahetuse sibulatest kubisevas ahtmes, mis on põhimõtteliselt jõhvis. see on koht, mis kubiseb varastest ja inimestest, kes on äärmiselt palju ainult oma kasu peal väljas.

tundub, et seda olid ka sina, kui mind süüdlaseks tegid teiste silmis. arvad, et mu enesetunne muutus sellest paremaks ? hah, ei. sa lihtsalt purustasid kõik mu lootusekillud.

lihtsalt üks õpetlik lugu selle kohta, kuidas oma asjadest mitte ilma jääda.

hommikul kell 4 päikesetõusu nautimas

ma käin alati õnnetustega käsikäes. seekord hammustas mind putukas, mille pärast läks mu jalg väga paiste. elu on lill !

liisu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: