Kes ütles, et elu peab kerge olema?

heihopsti!

jälle olen piinlikus olukorras, et pole jõudnud blogida, kuid teate, mis? blogin siis, kui miskit öelda on. vot. ja nüüd on selleks siis aeg käes. mind isegi vist ei huvita, kas keegi mu blogi nii pingsalt jälgib, kuid mul on palju muresid, mida ma lihtsalt ei jaksa kaasas kanda. miks peaks tassima rasket kivi kaasas ning uue kaasa haarama? kammoon.. ma pole jõumees, et peaksin seda tegema. pigem kirjutan ning loodan, et elu muutub paremaks. kui mitte päriselt, siis vähemalt minu mõtetes, sest hetkel tunnen küll, et minu mõtted on nii imelikud ja hirmutavad, et ma ei suuda vahel õhtuti uinudagi. see vist pole enam normaalne(ja üks paranemise märke ongi see, kui inimene tunnistab oma veidrust, mis minu puhul on hetkel mõtete hullus)..

täna oli koolis loovkirjutamise loeng ning uskugem või mitte.. mu mõtted mõjutavad isegi mu loengus kirjutatut niivõrd palju, et jutud üsna negatiivse alatooniga. ma ei taha enam nii. tahan olla jälle see õnnelik tüdruk, kes olin oma blogipostitusi lugedes kenakesed neli aastakest tagasi.. mis olnud, see olnud, aga võiks. unistama peab, sest kui me seda ei teeks, oleks elu mõttetu..

või tegelikult.. kui elus mõõnaperioode ei esine ning on vaid tõusujoones minek, oleme me elu ja surma äärel. kui aga mõõnu ja tõusu üldse pole, oleme me kohe kindlalt surnud(teate küll seda haiglamonitorile joonistatud südamelöökide joont.. mhm.. teate ju küll, et kui seal muutusi ei nähta, kuulutatakse inimene surnuks).. hetkel tunnen, et mu südamelöögid on niivõrd aeglased, et vajan meditsiinilises mõttes vist mingit ergutit, et südamelööke elavdada.. tegelikkuses aitaks selle vastu lihtsalt üks asi – tõeline armastus(kui see üldse olemas on?)

olin paar aastat tagasi neiu, kes uskus kindlameelselt, et tõeline armastus on kindlasti olemas ning mina olen ta leidnud. aga miks siis niimoodi praegu kõik on? miks pidin ma eile oma mured alkoholipudelisse valama, et pisutki oma südamelöökide joont ergutada? ei tea.. alkohol pidi tuju rõõmsaks tegema.. ei ütleks küll, et tegi. ju jõin miskit valesti või ei langenud kõik head asjad omavahel korraga kokku, et tekitada meeleheitlikku õnnetunnet.

ja teate mida? ma pole kunagi selline inimene olnud nagu viimastel päevadel. tunnen ennast üsna haledalt ja nõmedalt, aga ma ei jaksa ka enam pingutada. mu jõud on raugemas.

teie aga olge tublid ja nautige tulevast kevadet!!!

päikest põue!

liisu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: